E-ITSPEA 5: Tarzan suurlinnas: võrgusuhtluse eripäradest

9. Ära kuritarvita oma võimu (Don't abuse your power).

Aastaid tagasi olin väga aktiivne ühes arvutimängu kommuunis, veetes seal keskmiselt 6 tundi oma päevast. Antud arvutimängu mängijate ring oli väike, jäädes umbes paarisaja juurde, kellest tuntumate nimed ning olekud olid enamustele tuttavad. Mingil hetkel hakati otsima selle mängu foorumisse moderaatorit, mille kohale ma kandideerisin ning sain. Moderaatoriks saades mõtlesin, et antud koha vastuvõtmine võiks minus esile kutsuda mõnda positiivset muutust. Näiteks õpin suhtlust paremini hindama ning panustan isegi uute mängijate mängus hoidmisega pakkudes neile sõbralikku kultuuri ning palju abi erinevate õpetuste(guide) ning niisama nõuannete näol. Tagasi vaadates mind üllatab ennast, kui positiivselt ma antud hetkel sellesse suhtusin, olin siis ainult umbes 16 aastat vana.

    Kindlasti alguses nii see ka oli, tegin palju õpetusi ning andsin uutele mängijatele vihjeid. Kuid nii umbes kuu pärast toimus muutus. Kirjeldaksin ennast, kui emotsionaalse inimesena. See omadus aga ei kirjelda head moderaatorit, sest trollimine on minu peal küllaltki efektiivne, eriti siis, kui olin veel alaealine.

    Järgmise paari nädala jooksul hakkasin oluliselt piirama vaba kõne. Alguses inimesi, kes olid ebaviisakad ning spammisid. Esialgu kutsusin inimesi korrale viisakal toonil, saates neile erasõnuméid, kus palusin käitumist muuta. Igale hoiatusele lisasin ka põhjuse miks see oli antud.

    Kuid umbes paari nädalaga halvenes mu käitumine. Veetsin liiga palju aega foorumis ning seetõttu muutusin liiga tundlikuks igasuguse enda jaoks ebasobiva sisu suhtes. Lisaks oli ka antud mängus suhtlus üpris mürgine. See tulenes asjaolust, et üksteise “tapmine” oli mängu üks olulisem komponent. Peale selle oli ka mängijate vanus küllaltki noor, jäädes enamustel alla 21 eluaasta. Hakkasin liiga lihtsalt andma hoiatusi ning oma arvamust väljendama kohas kus peaksin olema erapooletu. Minu moderaatori staatuse lõpp tuli suhteliselt veidral põhjusel. Ühel inimesel oli signatuuriks 7-10 rida suur pilt ennast kergendavast linnust, mida oli üpris ebameeldiv igapäevaselt vaadata. Kirjutasin kirja, kus palusin selle eemaldamist, lisades, et antud pöördumine on tehtud kui tavakasutaja, mitte moderaator ning mingisuguseid sanktsioone selle sõnumi eiramisele ei järgne. Tõenäoliselt ma seda hästi ei sõnastanud, sest see oli üks põhjustest, miks mu moderaatori staatus lõppes.

    See kogemus oli minule vajalik. Kohe moderaatori staatuse lõppedes sain ma aru, et selline positsioon pole mulle, ning olin natukene kergendatud, et ma ei pea enam sellega tegelema. Antud kogemuse täielikuks mõistmiseks on läinud aga aastaid, kuid sellest olen teinud enda jaoks nii mõnegi olulise järelduse. Esiteks moderaatori rollist ei saa välja astuda, siis kui on mugav, vaid antud mütsi tuleb kanda algusest lõpuni. Teiseks, moderaatorina sisu loomine on palju keerulisem, sest sinust eeldatakse rohkem ning ka mina eeldasin endalt rohkem, võib-olla rohkem, kui olen isegi praegu võimeline saavutama. Kolmandaks tuleb vältida üle modereerimist ning praktilisem on vähem süveneda ning seeläbi jätta paar hoiatust andmata. Eriti oluline on see minu arust väikestes foorumites, kus kasutajaid on väga vähe. Viimasena, suhtlusmaneeri tuleb muuta vastavalt seltskonnale, kus sa oled, minu ideaal antud puhul kindlasti ei vastanud reaalsusele.