Antud nädala ülesanne oli valida internetist üks IT eetikakoodeks ning seda analüüsida. Sattusin Computer.org veebilehel oleva eetikakoodeksi peale (1.), mis on suunatud arendajatele. See kõnetas mind enim, kuna õpin just arendust ja soovin tulevikus antud ametil töötada. Eetika koodeksi pikkuse ja keerukuse tõttu ei analüüsud antud töös seda täies mahus ning keskendusin ainult esimesele punktile “Software engineers shall act consistently with the public interest.”
Tarkvaraarendaja töö jõuab paljude inimesteni, seetõttu peab silmas pidama ka avaliku huvi. Kirjutama/heaks kiitma peaks tarkvara ainult siis, kui on kindel, et see ei muuda halvemaks inimeste elukvaliteeti, vähenda privaatsust ega kahjusta keskkonda. Peamine eesmärk on ümbritseva maailma parandamine. Antud riskidest rääkides tuleb olla aus, ning selge. Kui aga arendaja leiab potentsiaalse ohu eelnimetatud kolme vastu, siis peaks ta sellest teavitama võime.
Nende põhimõtete vastu aga eksitakse väga palju tänases ühiskonnas. Hetkel on IT maailmas edukad firmad, mis toovad kiireid muutusi. Nende tegevust võiks kirjeldada inglise keelsete fraasidega “Do first, ask forgiveness later” või “It’s easier to ask for forgiveness”. Elukvaliteeti ohustab sotsiaalmeedia, kuna paneb enda elu võrdlema teiste kureeritud pildivalimiga. See aga suurendab stressi ja rahulolematust enda eluga. Enim mõjub see noortele, kelle maailmapilt pole välja kujunenud.
Väga suuri probleeme on ka privaatsusega. Võib lausa öelda, et privaatsus on ajalugu. Esimese mõttena võiks meie silme ette tulla Google street view. See võib eurooplaste jaoks tunduda juba räige rikkumisena. Kuid see on köömes võrreldes kõige räigematega nagu näotuvastusprogrammid, mis koguvad informatsiooni üle terve veebi (2.).
IT tundub keskkonna kauge eriala, kuid tegelikult see nii pole. Näiteks krüpto kaevandamiseks kasutatakse aastas sama palju energiat, kui kasutab terve Ukraina või Argentiina. Väidetakse isegi, et ainuüksi krüpto kaevandamine võib tõsta järgmine 30 aasta jooksul maailma temperatuuri 2 kraadi võrra (3.).
Inimesi, kes teavitavad eelnimetatud probleemidest nimetatakse vilepuhujateks, oluline on siin eristada avaliku- ja erasektorit. Nendel on oluline roll tuua organisatsioonid tagasi eetika piiridesse. Näiteks arendas Google tsenseeritud otsingumootorit Hiina turu jaoks nimega Dragonfly, millele vilepuhumine lõpu pani. Eetilise muutuse eeldus on, et eetiline äri on üldse võimalik, näiteks Facebooki puhul see seda pole. Töötajat ootab aga peale leket vallandamine ning kohtuse minek, kus enamasti kaotatakse. Avalikus sektoris sõltub vilepuhuja saatus paljudest asjadest. Näiteks maksu/rahapettusel tasustatakse informeeriat mingi osaga tagasi saadud summast, suurim autasu on 392 miljonit dollarit(4.). Hoopis teistmoodi käsitletakse julgeolekut puudutavaid teemasid. Siin mängib olulist rolli koputaja positsioon, sest kõrgematel positsioonidel olevatele inimestele antakse rohkem andeks. Tavaliste inimeste puhul võidakse rakendada näiteks spionaaži ja riigireetmise süüdist, nagu Snowdeni puhul ja Assange puhul. Viimase juhtumi puhul on aga palju erinevaid tahke.
Tänapäeval areneb IT olemasolevaid tavasi ja harjumusi lõhkudes. Mistõttu on jäänud eetika tagaplaanile. Selle halbu mõjusid on näha paljudes elu valdkondades. Ainukeseks päikesekiireks on inimesed, kes on nõus ennast ohverdama, et tumedad teod päevavalgele tuua.
https://www.computer.org/education/code-of-ethics
https://www.nytimes.com/2020/01/18/technology/clearview-privacy-facial-recognition.html
https://www.sierraclub.org/pennsylvania/blog/2021/03/environmental-impacts-cryptocurrency
https://www.zuckermanlaw.com/sp_faq/what-is-a-whistleblower-reward/
Comments
Post a Comment